Soomaa Rahvuspargi keskus asub Viljandis. Seal on ametis direktor Tõnu Kütt ja spetsialist Kaia Allilender.

Soomaa tekke lugu ja eesmärk

Tõnu Kütt selgitab:”Mõte tuli Eestimaa Looduse Fondilt ja see käidi välja 1992. Aastal 1971. Aastal loodi Lahemaa Rahvuspark ja teised pidid kaua oma järge ootama. Soomaa eesmärk on suhteliselt puutumata looduse säilitamine senises olekus. See piirkond on inimtegevusest küllalt vähe mõjutatud ning väga hõre asustusega. Kogu sellel suurel maa-alal elab praegu ainult sadakond inimest. Põhilise osa võtavad enda alla sood.”

Soomaa Rahvuspargi ülesanne on säilitada ja kaitsta looduslikku, maastikulist ja kultuurilist tervikut, samuti säilitada ökoloogilist tasakaalu ning kaitsta nii tüüpilisi kui ka haruldasi ökosüsteeme, looduslikke ja pool-looduslikke kooslusi ning üksikobjekte, kultuurmaastikke, kultuurimälestisi ning ajaloolise väärtusega rajatisi. Nähakse ette ka teadusliku uurimistöö korraldamist. Rahvuspark aitab propageerida looduskaitsepõhimõtteid, seda eelkõige koolinoorte seas.”

Kaja Allilender täiendab: „Sellele lisaks, et kaitseme loodusmaastikke ja soid, kaitseme ka rändlindude peatuspaiku – sügiseti ja kevadeti on Soomaa väga oluline kureliste ja haneliste peatuspaik. Suured soo- ja luha-alad on neile heaks toitumispaigaks.”

Kui küllalt suur osa Eesti soodest on kuivendatud, siis Soomaa kant on jäänud puutumata, välja arvatud ehk äärepoolsed osad. Põhilise osa rahvuspargist moodustavadki terviklikud soomassiivid.

Jõgi voolab vastuvoolu

Terve Põhja-Euroopas on unikaalne see, et kevadeti on Soomaal tohutud üleujutused. Halliste jõgi ja selle lisajõed voolavad ülemjooksul Sakala kõrgustiku ürgorgudes, alamjooksul aga madalikul ning seal on vool tunduvalt aeglasem. Seetõttu on kogu veereþiim omapärane.

Halliste jõgi suubub Navestisse peaaegu vastuvoolu, nimelt ühinevad kaks jõge 160 nurga all. Suurvee ajal ei saa kogu Halliste vesi Navestisse voolata ja jõed hakkavad teineteist paisutama. Nii võibki veetase väga suuresti kõikuda, nimelt 5,7 meetri ulatuses. Tavaliselt algab suurvesi aprillist ja kestab maini. Tänavu algas kevadine tulvavete aeg varem ja praeguseks on veetase juba paari meetrit langenud. Kuid üleujutus kestab siiski veel umbes kuu aega.

„Inimestele, kes selles piirkonnas elavad, on üleujutus loomulikult tülikas,” kinnitab Kaja Allilender. „Nägime hiljuti ühe vanapaari elukohta. Maja on kaugemalt näha, aga juurde ei pääse. Nii suured soomassiivid on tänapäeval vägagi haruldased. Huvitavad on ka lammimetsad, mis pidevalt on vee all, samuti luhad ja liigirikkad puisniidud.”

Miks Soomaale tekkis just rahvuspark, mitte looduskaitseala, selgitab Kaja Allilender nõnda: „Tegemist on väga suure alaga, umbes kolmandikuga näiteks Hiiumaast. Kui meil oleks looduskaitseala, siis peaksime inimtegevust üsnagi piirama. Seoses maareformiga saavad aga inimesed oma maad tagasi... Pealegi on siin suuri metsi, mida oleks mõttetu lasta hukka minna. Rahvuspargi staatus eeldab tasakaalustatud ja säästlikku majandamist ja sealt teatud piiranguid.”

Lammimetsad ja luited

Soomaa Rahvuspark hõlmab mitmeid juba varem kaitse all olnud loodusobjekte. Seal on suur Kuresoo raba. Selle alale jääb ka Hüpassaare, kus asub Mart Saare majamuuseum. On ka Valgeraba ning Kikepera ja Öördi raba. Huvi pakuvad luitealad – Raudna jõe suudmeala ja Ruunaraipe luited. Halliste jõe ääres on lammimetsad, suurim neist Pääsma laas. On ka liigirikkad Halliste puisniit ja Mulgi heinamaa

Tõnu Kütt selgitab: „Eesti on ühinenud paljude rahvusvaheliste konventsioonidega, muuhulgas ka Rio de Janeiro konvestsiooniga, mis käsitleb bioloogilise mitmekesisuse probleeme. See toob kaasa ka kohustusi ja parandamatult tuleb looduse kaitsmisele ja säilimisele mõelda. Meie tegevuse aluseks on läinud aasta juunus vastu võetud kaitstavate loodusobjektide seadus. Pikisilmi ootame uute kaitse-eeskirjade valmimist. Nende järgi oleks võimalik koostada rahvuspargi majandamise skeem. Rahapuudus on loomulikult see, mis takistab kõigi kavatsuste teostamist, kuid looduskaitse on ala, mille riik peab kulutusi tegema.”

Peatselt loodavas rahvuspargi nõukogus on valdade ja kahe maakonna esindajad, samuti hakkavad sinna kuuluma Tartu Ülikooli, loodusfondi ja keskkonnaministeeriumi esindajad.

Nus tulevikku puutub, siis rahvuspargi direktor Tõnu Küti nägemus on realistlik: „Arengukava oleme koostanud, kuid väga roosilist pilti ei maksa siiski luua. Alustada saab sellest, millest jõud esialgu üle käib. Tuleb kohale panna minimaalne tähistus. Infosüsteemi väljaarendamine nõuab aega ja vahendeid. Näeme ette ka teadustöö koordineerimist mitmel alal: geoloogia, arheoloogia, samuti soode, metsade, taimestiku ja niitude uurimise alal. Endises Tipu koolimajas asub Tartu Ülikooli bioloogide baas. Kindlasti tuleb siia ka teisi uurijaid.

Välismaalased tunnevad Soomaa vastu väga suurt huvi, sest Euroopa põhjaosas pole nii ulatuslikke sooalasid enam säilinud. Ent Tõnu Küti sõnul ei tule Lahemaa-laadset massiturismi sinna kunagi, sest pole niisuguseid tõmbenumbreid nagu on Sagadi mõis jms. Soomaa pakub rohkem huvi teaduse seisukohalt, kuid tahetakse propageerida ka loodussõbralikku turismi. Selleks hooajaks pannakse üles kolm infostendi ja tähistatakse üks matkarada.

Aime Kivistik

Rahva Hääl

5. aprill 1995.