On rahvusvaheline looduskaitseaasta, on looduskaitsekuu. Seepärast on sobiv heita pilk Soomaa rahvusparki, mis otsapidi ulatub ka Pärnumaale.
Kuusekära kevad
Vesi on tõusnud kaugele heinamaale ja helgib metsa all puude vahel. Ainult tugevam veevool ja põõsaste ladvad näitavad jõesängi asukohta. Poolkaares surub vesi peale ka Kuusekäära metsavahitalule, niisutades õueaeda.
  „Olen siin olnud kakskümmend aastat, kuid maikuus pole niisugust vett näinud,” tunnistab Kuusekäära metsavaht Indrek Hein. „Tavalised on varakevadised üleujutused või sügisvihmade suurvesi. Oli plaan põllule minna, aga näete, mis seal on.”
  Vee alt paistab ainult mõni kõrgem vaoselg.
  Niisugune oli pilt Kuusekääralt tänavu 17.mail.
  Kus asub Kuusekäära? Kui ette võtta mõni täpsem Eestimaa kaart, siis selle üksiku metsavahikoha leiab Raudna jõe äärest, natuke ülalpool Lemmjõe suuet. Koht on peaaegu et Soomaa rahvuspargi südames.
  Sel maipäeval saab Kuusekäära õuest alguse üks paadimatk. Tegelikult pole  sõna „paadimatk” päris kohane, sest meie sõiduriistadeks on erksavärvilised kahekohalised kanuud. Kui sõudjate käed osavad, liiguvad nad kergelt ja elegantselt veepinnal. Saarisoo turismitalu ja kanuumatkade korraldaja Aivar Ruukel ning tem väsimatu abiline, ema Kodu Ruukel, Ilmar Kask Eesti Loodusest, Raimo Jõerand Eesti Maast, Kaupo Torim Liivimaa Kroonikast ja nende ridade kirjutaja.
  Mõnele on see jõeleminek esmakordne ja mis siis imestada, kui kanuu vahel ninapidi põõsasse tüürima kipub. Ka Indrek Heina lükkab oma paadi vette, et meie ees sõuda: muidu võib juhtuda, et sõidame karjamaaaia otsa, mis vee alt välja ei paista.
  Vaatamata jahedale maikuule, on suure kevade märgid olemas: vastu päikest paotavad toomingaõied ja veest väljaulatuvatel kullerkuppudel võib aimata õrna kollendust.
  Indrek Hein jagab selgitusi. Paremale jääb mets, selle taga on Lemmjõgi. See, niinimetatud Lemmjõe keele üleujutatav mets, on Soomaa rahvuspargi reservaat. Sinna igaühel asja pole. Vasakul võib näha omapärast lammimetsa.
  Natuke enne Raudna ja Lemmjõe ühinemist jätab Indrek Hein meiega hüvasti ja pöörab oma paadi tagasi Kuusekäära poole.
Karuskose
Poolteist tundi sõitu ja siis tuleb esimene jalasirutus. Oleme jõudnud Karuskosele. Muidugi ei jäta ükski ajakirjanik kasutamata võimalust ajada juttu Karuskose perenaise Lilli Liinsoniga. Ta on 80 aastat vana, siin sündinud, kasvanud ja elanud. Ülesvoolu on lähemad elanukud Kuusekääral, allapoole Riisa, läbi metsa Tipu-Kõpu poole Liivakivil.
  Kolm päeva tagasi oli Lilli Liinson hoopis tihedamas küsimustetules ja fotoaparaadid plõksusid igast küljest. Sel päeval oli Karuskose õu ja ümberkaudne puisniit täis rootsikeelset kõnet, seda omapärast maakohta uudistamas 15 ajakirjanikku Rootsist, kelle erialaks keskkonnakaitse. Nad olid Eestis juba mitmendat päeva, tutvunud Metsalu ja Lavassaarega. 13.mai õhtul võttis rootslased vastu Saarisoo turismitalu Toris.
  Pühapäeval vihma aina valas. Seepärast jäi ära kanuusõit Soomaa rahvuspargi jõgedel, kuid ei seganud looduse vempudega harjunud ja vastavalt riietatud kogenud keskkonnaajakirjanikke Karuskosele minemast. Kohal olid ka Soomaa rahvuspargi direktor Tõnu Kütt ja bio-geograaf Kaja Allilender ning Viljandi keskkonnakaitseameti spetsialist Tõnis Korts.
  Rootslastele oli Karuskose loomulikult äärmine eksootika: puisniit, omapead metsad, rabad. Ja võib-olla kõige suuremaks elamuseks kujuneski retk Kuresoo rappa: kõrge rabarind, mättad täis mulluseid jõhvikaid, laukasilmad.
  Karuskosel käitis muugi. Ajakirjanike kõrv tabas rukkiräägu häälitsuse, kes meilgi üsna haruldane ja Lääne-Euroopa kultuurmaastikus sootuks kadunud.
  Karuskose ja Meiekose vahel hakkab Raudna tegema äkilisi käände. Suurveega võib sõita otse üle nii mõnegi heinamaanurga. Tänasel matkal on üks suur eelis. Tavaliselt on paadisõitja all madal kallaste vahel ja silmapiir üsna piiratud. Nüüd tõstab kõrge veeseis meid heinamaade tasemele ja kõik kaldaäärsed vaatamisväärsused on suurepäraselt nähtavad.
  Meiekose sillal võtavad meid vastu Pärnu Postimehe ajakirjanikud. Et on paras aeg lõunapeatust teha, keerame Meiekose all päikesepaistelisele aasale. Kuid enne sööki, koos juurdetulnutega, läheb jutt hoopis isekanti.
Ökoturism – mis see on ?
Ökoturismi on defineeritud kui reisimist suhteliselt puutumatutes looduspiirkondades eesmärgiga õppida tundma, vaadelda ja nautida piirkonna loodust ning kultuuri. Ka toetab ökoturism looduskeskkonna kaitset ja kohalike elanike heaolu.
  Ökoturismi huve teenib ka meie sõit Soomaa jõgedel. Tõsi, see on küll esimene, aga algus on siiski tehtud. Meie imepärane Soomaa – üleujutatavad ja lammimetsad, puisniidud, sood-rabad ja jõed – nõuab just reguleeritud turismi, kus koos loodus- ja keskkonnakaitse, teadmiste levitamine, kohalikukultuuritausta ja majanduse mõistmine.
  Mõned aastad tagasi sai meie eluõiguse Kodukant – maaelu ja väikeasulate edendamise suunatud kohaliku arengu programm. Mullu septembris sai  aga Kodukandi ühe alaprojektina täistuurid sisse Ökoturismi Algatus. Selle ümber on koondunud entusiastlikke üritajaid Võrumaalt ja Virumaalt, Soomaalt ja Saaremaalt, samuti kogenud turismiettevõtted.
  Kõik see saab meile selgeks Meiekose aasal. Sest kes teaks asjast paremini kui eelnimetatud projekti kordinaator ja teabelehe Ökoturismi toimetaja Aivar Ruukel.
Halliste ja Navesti
Meiekosest natukene allapoole läheb veeväli tunduvalt avaramaks – kokku saavad Raudna ja Halliste jõgi.
  Mööda Hallistet ülespoole on mõlemal kaldal puisniit, mis juba ammu tuntud botaanilise kaitsealana ja nüüd Soomaa rahvuspargi üks osa. Et juba aastaid pole puisniidul heina tehtud, kipub park meenutav maastik metsikuks muutuma. Selle üle tunnevad muret ka Soomaa rahvuspargi töötajad.
  Tõnu Kütt ja Kaja Allilender seletasid, et puisniidul, nagu kogu Soomaal, on teha ääretult palju. Aga takistab tänapäeva krooniline häda – rahapuudus.  Kuid puisniidul on vaja leida koht, kust hein korralikult tehtud ja kuhu võimalik viia turiste. Selleks sobib Raudna ja Halliste ühinemise vaheline ala. Meiekose sillalt on siia hea juurdepääs, mööda Hallistet ülespoole pole kaugel kenad paigad põliste tammedega. Asjahuvilised ja loodusesõbrad tahetakse siia koguda 30.juuni õhtul. 1.juulil korrastatakse puisniitu: niidetakse hein ja raiutakse võsa. 2.juulil on tutvumine ümbruskonnaga nii jalgsi kui kanuudel.
  Niipalju puisniidust. Jälle liigume jõudsalt edasi, nüüd mööda Hallistet. Ees on Riisa. Esmakordselt siinkandis olijale on huvitav teada selle küla omapärasest ajaloost, suurvee vempudest, inimestest, tänapäevast.
Ikka lähemale jõuab Navesti. Enne seda tuleb siiski peatus. Läheme kaldale endise Rabassaare talu juures, kus kokkusaamine Virve ja Oskar Koppeliga. Vanapaari muhe jutt ja veel toredamad laulud annavad lisa niigi heale meeleolule.
  Navesti on veevool üsna kiire ja tugev. Ka siin on veeseis kõrge, pole märgata ühki kärestikku ja Viidika endise veskipaisu kohal vesi keerleb ainult veidike.
Ja ongi Saarisoo, kus kanuud kaldale tõmmatakse. Kena ja muljeterohke päev on seljataga.

Andres TOHT.
27.mai.1995a.