"Meil on valida kaks marsruuti," teatas Ukrainast pärit Linnik oma veidi konarlikus eesti keeles, kui pühapäevased seenematkalised veel kogunesid. "Kergema pikkus on umbes kilomeeter ning raskem on kolm ja pool kilomeetrit," tutvustas ta.

Eelmise päeva 15 matkalist oli vihmale vaatamata läbi käinud raskema metsatee. Enamik neist oli Vastemõisa valda Karuskosele sõitnud Tallinnast.

Pealinlasi leidus ka pühapäeval. Tulijaid oli veel Pärnust, Viljandist ja Jõhvist.

Karuskose talu omanik ja retke korraldaja Aivar Ruukel, kes ka ise seenelisi metsa saatma tuli, nentis, et kaks väljakuulutatud matkagruppi tuli inimesi täis väga kiiresti.

"Mõtlesime Aleksiga juba eelmisel aastal sellise asja välja pakkuda, kuid siis ei olnud seeni," rääkis ta.

Seda, mitu korda teejuht seenehuvilisi tänavu sügisel metsa viib, ei osanud Ruukel veel öelda. "Eks näe, kui palju gruppe tuleb," lausus ta.

Matkaliste lemmikuks said haavapuravikud

Pärast väikest mõtlemist otsustas Aleks Linnik ka pühapäevased matkajad pikemale metsarajale viia.

Üksteist ämbrite ja korvidega inimest asus seenetundja järel teele, kõrvus Aivar Ruukli sõnad, et neil tuleb üksteisega silmsidet hoida. Nimelt oli üks mees eelmisel päeval metsa ära eksinud ja korraldajatega ühendust saanud alles pärast mobiiltelefoniga Pärnumaa päästeteenistusse helistamist (Aivar Ruukli telefoninumbrit tal ei olnud). Jõeni välja kõndinud mehele tuli lõpuks Karuskoselt kanuuga järele minna.

Esimesed seened jäid matkalistele jala ette üsna varsti pärast seda, kui nood olid koos Linnikuga teerajalt metsa põiganud. Need oranzhika kübaraga haavapuravikud osutusidki seekord seeneliste lemmikuks. Nad olid metsa all kasvades lihtsalt äärmiselt ilusad ja neid oli ka väga palju. Pärast pool tundi kestnud otsimist väljus üks Pärnu naine metsatukast korviga, mis oli pilgeni puravikke täis!

Järgmises kohas, kuhu matkalised sisse põikasid, võisid nad imetleda punast kärbseseent eri kasvuetappides. Noorena meenutab see ilus, kuid mürgine seen maapinnal valget muna ning alles hiljem muutub avanenud kübar punasetäpiliseks.

Mõni matkaline pistis mürgiseene salaja kilekotti, et sellest kodus ravivat tõmmist valmistada...

Aleks Linniku tähelepanekute kohaselt leidub seal, kus on kärbseseent, kindlasti ka puravikke. Ümbritsevas metsas võiski neid jälle märgata, kuid seekord olid need pruuni ja halli kübaraga kasepuravikud.

Teejuht korjas maast üles ka imetillukese küüslauguseene, mida tema sõnul kasutatakse kuivatatult maitseandjana. Samamoodi võib toidu maitsestamiseks tarvitada pipratatikat.

Varsti liikus Linnik taas edasi ning linnainimestel, kelle silmad polnud veel harjunud metsa all seeni märkama, oli tema kannul püsimisega tükk tegemist.

"Pidage meeles, et nüüd on päike vasakul!" õpetas habemik, kui lõpuks Karuskose talumaja poole tagasi pööras.

Soomaal kasvab üle kolmesaja seeneliigi

Matkale järgnes varjualuses seente sorteerimine, mille tarbeks tõi Aleks Linnik välja seeneteatmikud.

Linniku sõnul kasvab Soomaa Rahvuspargi territooriumil ametlike andmete järgi 365 liiki seeni, tema arvates on neid seal aga kindlasti rohkem.

Linnik ise tunneb umbes 500 liiki, kuid vahel peab temagi mõne seene määramiseks raamatud appi võtma. Kõige parema meelega kasutab ta saksakeelset määrajat, kus on kirjeldatud 1500 Euroopa seeneliiki.

Linniku tõdemusel räägivad targad raamatud vahel ka ise juttu. Näiteks Euroopa määrajate järgi ei tohi pooli riisikaliike üldse süüa, Eesti määraja lubab aga kupatatult neid kõiki tarvitada.

Mehe enda lemmik seenemaailmas on kindlalt kivipuravik. "Mul läheb süda rõõmsaks, kui näen, kuidas ta seal nii võimsalt seisab," viitas ta laual seisvale hiigelsuurele seenele ja lisas, et käib Karuskose metsas oma lemmikute kasvamist jälgimas iga päev.

Praegu võibki metsast Linniku sõnul leida põhiliselt puravikke, riisikate aeg tuleb hiljem.

Loodusemees arvab, et sel aastal jätkub seeni septembri lõpuni. Iga päevaga tuleb neid järjest juurde. Kui nädal enne matka oli ta oma vaatluskohas korraga kasvamas näinud 15 kivipuravikku, siis laupäeval oli neid seal juba 30.

"Vaja on ainult sobivat temperatuuri. Parim on, kui öösel on kümme soojakraadi," lisas Linnik.

Seenesupp viis keele alla

Seenepäeva viimases osas tutvustas Karuskose rahvas, mida seentest valmistada saab.

Püstkotta pannirooga tegema minnes põikas Aleks Linnik hetkeks sisse oma tuppa, et näidata, kuidas seeni säilitada. "Kivipuravikke on kõige parem kuivatada," jutustas ta.

Selleks tuleb seened parajateks tükkideks lõigata, need roostevabale võrgule asetada ning koos sellega ahjule tõsta. Piisab kahe ahjutäie puude põletamisest (üks õhtul ja teine hommikul), kui puravikud ongi kuivanud.

Kuivatatud seentest valmistab Linnik talvel suppi või jahvatab need kohvimasinaga pulbriks. Seda viimast võib supi või kastme hulka raputada.

Lõpuks püstkotta jõudes said metsas vihma kätte jäänud matkalised endale lõkke ümber taas sooja sisse.

Eelroaks oli seenesupp. Puravikud andsid koos kruupide ning kartuli-, sibula- ja singitükkidega imehea maitse.

Supi söömise ajal tegi Aleks Linnik lõkke kohal oma firmarooga: sulatas pannil või, praadis selles sibula ja seened, lisas soola ning lõpuks segas hulka paki hapukoort. Sama toitu oli mees valmistanud ka siis, kui Ivo Linna juunis tema juures kokasaadet tegemas käis. Enne saate salvestust nad aga metsas ei käinud, sest seeni siis veel polnud.

"Ah et kust me need seened siis saime? Supermarketist ostsime soolaseid kuuseriisikaid! Pidime neid tükk aega leotama!" muigas Aleks pärast toiduvalmistamist lõpuks rahulikult pingile istudes.

Liisi Seil
liisi@sakalakirjastus.ee