Aleksei Linnik liigub õue mööda ikka kanuuga. Sauna seinal tähistab sinine triip vee kõrgeimat teadaolevat taset, kuudi seinale löödud pulgake märgistab 2002. aasta kevadet.

Karuskose avar õu ühes õunaaiaga on üleni vee all. Saun, kus vana peremees Joosep omal ajal puskarit ajas, laut, kus valge mära Emmu melanhoolselt heina krõmpsutab, ait, kaks elumaja – kõik need asuvad omaette saarekestel.

Rippsild elumaja ukse all oleks nagu kilplaste ehitatud. See nii algab kui ka lõpeb vees. Kui sillal turnida, hakkab see täpselt sama haledalt kääksuma nagu luiged üleujutatud luhal.

Kass koera seltskonnas

Kollane karvane kass vaatab haledalt veepeegli poole. Kuidas ta küll tahaks ringi kolistada. Aga ei saa. Kõuts peab oma saarekesega leppima. Ta jagab seda koer Tingoga.

«Sentimeeter tunnis,» seletab Aleksei Linnik. «Isegi poolteist sentimeetrit.» Ööpäevas teeb see veerand meetrit. See tähendab, et loo ilmumispäevaks on «ämblikupuu» ühes oma näljaste asukatega lõplikult vee all. Nagu ka paljud teised samasugused.

Kolm ja pool aastat, mis Linnik Raudna jõe kaldal Karuskose talus on elanud, on ta pidanud sealse elu kohta pedantselt kroonikat ja kõik olulise, mis ümberringi toimub, hoolikalt kirja pannud.

Kroonikasse märgib ta kolm korda päevas ilma, lisaks sellele ka jõe veeseisu ning selle, milline loom või lind parasjagu tuli või läks ja kes noka avas. Kalad ja seened, linnud ja liblikad. Eriti viimased, sest Linnik on elukutseline liblikamees, Leningradi ülikooli diplomiga.

Küsimusele, kui tihti ta väljas käib, vastab habemikust Linnik, et paar-kolm korda kuus. «Põhiliselt siis, kui Tingo tahab Riisa koertega suhelda,» selgitab ta. «Karuskosel on ainult kassid.»

Linnikul on Riisa külas korter. Karuskosel on ta lihtsalt majapidaja. Kuigi paadunud linnamehe ajab pärapõrgusse kolinud Linniku eluviis mõistmatuses õlgu võdistama, mehele endale selline elu meeldib.

Karuga silmitsi

See, et ainuke tee, mis Karuskoset muu maailmaga ühendab, on üle ujutatud, habemikust majapidajat ei morjenda.
Karuskose ümbruses kohtab väga erinevaid tegelasi. Linnik jutustab meetri ja kaheksa sentimeetri pikkusest haugipurikast, kelle ta siitsamast välja tõmbas, ja kalliskivina sätendavast jäälinnust, kes otse tema ukse all jahti peab. Ka räägib mees karust, kes talle mullu mais paarikümne meetri tagant otsa vahtis.

«Väike vesi,» kommenteerib Tiiu Riismann tänavust ujutushooaega. Pärast seda kui oled päev otsa Soomaa lõpututel veeväljadel kanuuga seigelnud, vaevaga end läbi rüsijää pressinud, üleujutatud kuusikutes ja kaasikutes aerutanud, viimases hädas isegi mööda jõgesid astunud, endal väike hirm kurgus, et järgmise sammuga võid läbi püdela jää vajuda, tundub Riismanni jutt ausalt öeldes natuke kohatu.

Kuid Riismann teab, mida räägib. Ta on kogu oma elu Riisa külas mööda saatnud. Riisa küla Raudna ja Halliste jõe suudmes on aga Soomaa kuulsate üleujutuste pealinn. Soomaa üleujutused omakorda on Põhja-Euroopa vägevaimad. Veetase kõigub seal parimatel aastatel üle viie meetri.

«Vot 1956, siis oli alles vesi,» seletab Riismann. Ta mäletab, kuidas tõeline üleujutus välja näeb. Toonase plikatirtsu mälust pole kadunud pildid sellest, kuidas isa paadiga tuppa sõitis, tütre paati tõstis ja manitses – nüüd, laps, istu vagusi!

«Vaat siis oli üleujutus!» kirjeldab naine. Siis oli tema koduküla üksainus vägev veteväli. Jõgi tõusis vähem kui nädalaga neli meetrit ja 16 sentimeetrit ehk 83 sentimeetrit päevas. See oli Soomaa absoluutne rekord.

Siis oli vesi Riisa külas sõna otseses mõttes ahjus. Rahvas ärkas ühel hommikul selle peale, et küljealune oli märjaks muutunud ja lehmad mäletsesid laudas lavatsitel, endal sarved vastu lage.

Tavalisel aastal tekib Riisa ümbrusesse 30-40 ruutkilomeetrit lai järv. Veidi vesisemal aastal paisub koguni poolesaja ruutkilomeetri suuruseks. Eriti hullul kevadel ujutavad tulvaveed aga juba Tallinna-suuruse ala üle.

Üleujutused kui äri

Riismann ei usu, et tema silmad nii vägevaid uputusi kui lapsepõlves enam näevad.
Pärast magistraalkraavide sissetõmbamist on Soomaa madalad jõed oluliselt taltunud.

Üleilmset veeuputust, mille kliima globaalne soojenemine endaga kaasa toob, vähemasti Karuskose talu peremees Aivar Ruukel ei pelga. Tal on tervelt 40 kanuud. Jätkub nii endale kui perele. Jääb ülegi.
Üleujutused on Ruukeli jaoks äri. Mida kauem ujutus kestab, seda rohkem inimesi pääseb suurtest linnadest seda oma silmaga uudistama.

Lähema paari nädala jooksul on temal ja teistel Soomaa kanuuomanikel ütlemata tihedad päevad. Need, kes tahavad looduse tõelisest stiihiast osa saada, tulvavad Soomaale.

Soomaa tähtsaima kaubamärgina tuntud viies aastaaeg ei kesta tavaliselt üle paari nädala. Kui muidugi vihma ei tule. Siis hakkab uus võimas veelaine sealseid jõgesid mööda allavoolu liikuma ja viies aastaaeg venib sutsu pikemaks. Sellisel puhul võib üleujutust isegi terve kuu nautida.