Linnik ennustas tänavuse seeneaasta varase ja liigirikka, mis kulmineerub augustis ja septembris seeneuputusega.

“Sealjuures on seenekasv kiire, mistõttu saab kergesti korjata noori rikkumata seeni, mis kulinaarses mõttes on kõige paremad,” rääkis Linnik. “Sellest annab tunnistust juba praegu metsa all leiduv seeneküllus.”

Puravikud on esimesed

Linniku korvi kogunes napi poolteist tundi väldanud kontrollkäigu jooksul viisteist seeneliiki, söögiseente seas kase- ja haavapuravikkegi.

“Puravikud ongi ühed esimestest headest söögiseentest, mis peanupu sambla seest välja pistavad, otsekui järele kaedes, kas ilm on teistele seentele sobiv,” naljatas Linnik. “Sealjuures leidub metsas juba vanu puravikke, mis söögiks enam ei kõlba.”

Et seente maapealne iga kõigub viie ja kümne päeva vahel, ilmusid Linniku hinnangul esimesed puravikud Karuskose metsa juba paar nädalat tagasi.

“Mõnel pool Eestis, kus oli soojem ja metsaalune kuivem, kindlasti varem,” arvas Linnik.

Peale puravike leidis Linnik tindikuid.

“Nendega tuleb olla ettevaatlik, sest koos alkoholiga on need mürgised,” hoiatas Linnik.

Kontrollkorvi sattus rupikuid, millel on söödavad ainult kübarad, imepisikesi küüslauk-nööbikuid, mida saavad kokad edukalt kasutada maitsetaimedena, ja mitmeid teisi seeneliike, mida Linnik soovitas korjata ainult asjatundjatel.

“Maailmas tuntakse kaugelt üle tuhande seeneliigi, Eestis on neid tuhande ringis,” teatas Linnik. “Paljud on söödavad, kuid korjata tuleks ainult neid, mida korjaja hästi tunneb, sest seened võivad liigisiseselt kasvada vormilt väga erinevaiks ja seenelise eksiteele viia.”

Karuskose metsadest on Linnik leidnud umbes seitsekümmend söödavat seeneliiki. See ei tähenda, et ta neid kõiki söögiks korjaks, sest paljudel seentel pole viljaliha, mida potti panna, teistel maitset, mis sööma meelitaks.

Paar õpetussõna

“Kui seeneline leiab ussitanud söögiseene, mida ta korvi ei pane, võiks seenekübara asetada nii, nagu see kasvas: kübaraservad vastu maad. Siis eostab taim maapinda ning asemele kasvavad uued seened,” õpetas Linnik. “Tagurpidi metsa mädanema jäetud seenekübar kaob lihtsalt ära ja maapinda uute seentega ei eosta.”

Linnik ütles, et tark seeneline, kes seenekohta hoiab, võib mõnekümnelt ruutmeetrilt suve jooksul kümneid korvitäisi noori seeni korjata, ilma et peaks täis seenekorvi nimel metsas kilomeetreid maha kõndima.

“Õige seenelise tempo on meeter viie minutiga.” arvas Linnik.

Karuskose talu õuel kasvab kõrvuti kaks tamme, mille tüvede vahele oli vohama kasvanud tammeseen. Sellegi seene noort lihakeha võib süüa.

Linniku arvates on parimad söögiseened siiski üldtuntud puravikud ja kuuseriisikad.